Tähtveres, Tartu ühes vaikseimas ja rohelisemas linnaosas, seisab kahekorruseline puitmaja. Lugu, iseloom, kiviaia ja mäenõlvaga krunt, vaade üle Tartu katuste — ja kühmus paberivirn, millega üks naine on aastaid üksi kakelnud.

See lugu on tuttav paljudele, kes on ostnud vana kortermaja miljööväärtuslikul alal. Maja on ilus. Potentsiaal on selge. Aga dokumentatsioon on sassis, ametnikud räägivad oma keeles ja iga uus küsimus toob kaasa kolm uut muret.

Majaomanik rääkis palju — katusest, garaažist, puukuuridest, rõdust, mida tuvid hõivasid. Aga kolm teemat tulid ikka ja jälle tagasi.

"Minu plaan on see, et saada need paberid korda," ütles ta korduvalt. Seinu on muudetud. Vana rõdu on kinni ehitatud. Keldrid ei ole registris. Garaaz on ühes registris, puukuurid teises. Üks amet ütleb lammuta, teine ütleb võib jääda.

Ta on aastaid käinud linnavalitsuses, vaielnud, selgitanud — ja jäänud iga kord segasemaks. "Nad räägivad mulle mingist kaasaegsest, mina räägin neile vanast majast ja me ei saa teineteisest aru."

"Ma olen natuke hirmul kõikide nende kogemuste pärast." See lause ütleb kõik. Nad on ise palju korda teinud, seinu lõhkunud, krohvinud, remontinud. Aga iga kord, kui ta tahab midagi suuremat ette võtta, tekib küsimus: mis siis, kui keegi ütleb ei?

Ta tahab rõdu teha — aga ei tea, kas lubatakse. Ta tahab suuremat ust — aga kartis, et miljöö ei luba. Ta tahab katusealust kasutusele võtta — aga ei tea, mis sellega kaasneb.

"Mõtlesin, et hakkaks otsast ajama. Aga ma ei kujuta ette, palju see kõik maksab." Omanikul on soov renoveerida. On isegi konkreetseid ideid. Aga ta ei tea, mis on esimene samm, mis teine — ja kartes teha valet sammu, ei tee midagi.